„Armastus külmas kliimas” on säravalt romantiline teos, mis kirjeldab värvikalt aristokraatide kadunud hiilgust kahe maailmasõja vahelisel Inglismaal ja kuulub kindlalt inglise kirjanduse klassika hulka. Ehkki romaanis on kujutatud kõrgaadli elu, võib vaimukuste pillerkaari varjus aimata ka nukramaid alatoone, sest armastus võtab sageli ootamatu kuju või jääb hoopis tabamatuks. Nagu heades raamatutes ikka, on selleski teoses midagi rohkemat, kui esmapilgul paistab, ning küllap sellepärast püsib see seniajani värskena.

Kate Rashid, maailma üks rikkamaid ja ohtlikumaid naisi, on olnud tunnistajaks, kuidas tema vennad üksteise järel tapeti, ja nüüd on ta vandunud kättemaksu. Mis sellest, et nad üritasid mõrvata Ameerika Ühendriikide presidenti või et nende soontes voolas sulaselge nurjatus. Nad olid tema vennad ja vaenlastel tuleb selle tapatöö eest maksta. Sean Dillon, Valge Maja operatiivtöötaja Blake Johnson, Ameerika president... nende aeg tuleb varsti ja üksnes Rashid teab, millal ja kuidas.

Aastaid elukutselise džokina tegutsenud ja professionaalide kõrgeima - Champion Jockey - tiitli saavutanud Dick Francis kuulub ka põnevusjuttude autorina oma ala meistrite hulka. Tema romaanide tegevus toimub enamasti hobuste ja meeste maailmas, tegelaskujud on psühholoogiliselt usutavad, detailid täpsed ja värvikad, sündmustik kaasakiskuv. Romaanis "Oma lõbuks" on sõlmprobleemiks dopingumeetodi avastamine.

On aasta 1141, Inglismaa on jagunenud kahte vaenulikku leeri ning kogu maa elab lahingute ja rüüsteretkede kartuses. Shrewsbury kloostris, üsna Walesi piiri lähedal elab tarmukas ja muhe munk Cadfael, kes ka segaduste keerises häirimatult ravimtaimi korjab ning oma terase pilguga kaasinimesi jälgib, et muu hulgas ära tunda kurja väe vargseid tegusid. Sedapuhku tuleb Cadfaelil välja uurida, kes tappis Shrewsbury ðerifi. Asjasse on segatud ka mitme noore inimese sõprus- ja armastussuhete sasipundar ning samavõrra keerukas kemplemine ümbruskonna ülikute vahel. Cadfaelil on seega muret kuhjaga. Aga ka natuke rõõmu - endisest ristisõjast kloostrivennal hakkab tegelikult aeg-ajalt natuke igav, ja ka ettekäändeid hobusega ratsutada ei leia kloostriaeda harides just iga päev.