Patuoinas
«Jätsin auto katedraali kõrvale ja siis läksin trepist alla Jakobiinide väljakule. Sadas ikka veel kõvasti. Vihm ei olnud lakanud kordagi sest saadik, kui lahkusin Tours'ist, ja kõik, mis olin näinud mulle armsast maastikust, oli route nationale'i läikiv pind, mida rütmiliselt lõikas tuuleklaasi pühkija üksluine õõtsumine. «Jätsin auto katedraali kõrvale ja siis läksin trepist alla Jakobiinide väljakule. Sadas ikka veel kõvasti. Vihm ei olnud lakanud kordagi sest saadik, kui lahkusin Tours'ist, ja kõik, mis olin näinud mulle armsast maastikust, oli route nationale'i läikiv pind, mida rütmiliselt lõikas tuuleklaasi pühkija üksluine õõtsumine. Enne Le Mans'i jõudmist oli masendustunne, mis minus oli kasvanud viimase kahekümne nelja tunni kestel, intensiivistunud. See oli alati vältimatu puhkuse viimaste päevade kestel, ent sedapuhku tugevam kui iial varem. Olin teadlik, et aeg oli liiga kiiresti möödunud, mitte sellepärast, et päevad olid ületäidetud, vaid kuna ma polnud midagi saavutanud. Märkmed, mis olin kirjutanud järgneva sügise loengute jaoks, olid liiga õpetlaslikud, täpsed, tähtpäevadega ja tõikadega, mida pärastpoole tavatsesin markeeria keelde, mis pidi sädemeid lööma tähelepanematute üliõpilaste tuimadest arudest. Kuid isegi siis, kui köitsin nende loidu tähelepanu lühikeseks pooleks tunniks, - kui olin lõpetanud, siis teadsin, et see, mis ma neile olin rääkinud, ei omanud mingit väärtust, et olin andnud neile ainult ajaloolisi kujusid eredalt värvituina - vajakujusid, nukke, kes kõndisid uhkeldavalt läbi šaraadi.»
PS! Konkreetse raamatu seisukord on kirjas parameetrite all.
Raamatu pilt võib olla illustratiivne (ei pruugi olla täpselt sama eksemplar).
Raamatute seisukordade kirjeldus
.
Parameetrid
Sarnased tooted
“Punane ja must” on XIX sajandi proosakirjanduse tippteoseid, prantsuse klassiku Stendhali romaan lihtrahva hulgast pärineva noore haritlase eluteest Napoleoni ajastule järgnenud vaimselt sumbunud ühiskonnas.
"Suure Karu pojad" on jutt vaprast pealikust Tokai-iitost, kes koos oma väikese hõimuga vabaduse eest võitleb. Kogu lugu toimub ajaloolisel taustal ja autor kasutab reaalseid isikuid ja sündmusi, nagu Istuv Sõnn, Punane Pilv ja kindral Custeri veresaun. Autor põimib jutu vahele osavalt kirjeldusi preeriaindiaanlaste tavadest ja ajaloost. Tema indiaanlased ei ole juba loomu poolest õilsad kivinäod või alatud lurjused, nagu näiteks Karl May Winnetou ja Cooperi Nahksuka juttudes. Selle raamatu indiaanlased on inimesed, kes tunnevad hirmu ja võivad olla nõrgad, kuigi aeg ja elu oli selline, kus kumbagi endale lubada ei saanud. Vabadus on kõige suurem aare. Muidugi on ka selle raamatu tegelased üsnagi must-valged nagu seiklusjutule kohane. On ausad ja põhimõttekindlad punanahad ja on viletsad reeturitest punanahad. Vahe vaid sellest, et siin on reeturlusel ka põhjus - vihavaen ja valgete tulivesi - mitte ei ole reeturid reeturiteks sündinud. Mõned ausad valged on ka, ülejäänud on kas lihtsalt ükskõiksed sõdurid või tõelised lurjused. Lõpeb pika kõne ühisest karjakasvatamisest ja põlluharimisest ning igavesest rahust kõigi inimeste vahel ja uhke piimajoomisega. Raamatu lõpus selgub ka hõimu manatarga kahepalgelisus ja kõik saavad ühtäkki aru, et on siiani uskunud valesid asju ja need enam ei toimi. Toetavaid vaime pole olemas ja loota tuleb ainult iseenda jõule ja nõule. See viimane läheb kenasti kokku Kärgatava Kõu kogemustega.
