"Ja lõpuks selle raamatu kaks mälupidet. Laps käekõrval, silmapiir - tuntud ja tundmatu - vaatajanäos, seisab mees viljaväljade keskel. Kas see pole olnudki põlvkondade, selle maa põlvkondade seos. See maa... Ja pilk kaugusse... Vanasti süüdati talve pikimal ööl kõikides aknaorvades tuled. Ei need olnud enamasti pilakupiirud. Kodu hardusetund vääris kalleid ja töökulukaid rasvaküünlaid või siis hiljem lambituld. Tuled aknas olid teenäitajaks rahuööl kojutulijaile. Nad tulid tagasi korraks, kõik need, kelle sängiasemed ses tares. Tulid põlvkondade takkagi. Valgust pidi olema. Näib, et Harald Leppiksoni ja Leelo Tungla raamat on nagu valgusekuma aknas möödaniku ja edeneva vahel. Nagu lepitus ja kummardus olnudki kodudele ning neis elanud inimestele ja loomadele. Selles on midagi olulist ja üldinimlikku. Nõnda peaks see aknavalgus kaugemal olijailegi paistma." JAAN EILART Eesti Looduskaitse Seltsi esimees