1957. aastal Rumeenias sündinud ja praegu Berliinis elaval saksa kirjanikul Herta Mülleril on selja taga juba ligi kolmekümneaastane loomepõlv, kuid laialdase tuntuseni jõudis ta just viimati ilmunud “Hingamise kiigega”, mis mängis olulist rolli ka tema nimetamisel Nobeli preemia laureaadiks. Suurepärases nüüdisaegses proosastiilis, milles iga sõna muutub omaette poeetiliseks sümboliks, kõneleb Herta Müller tõsielust inspireeritud loo Teises maailmasõjas stalinistliku režiimi poolt represseeritud Transilvaania (Siebenbürgeni) sakslasest Leopold Aubergist, kes veetis viis aastat Gulagi vangilaagris. Sügava osavõtlikkusega kirjeldab autor seitsmeteistkümneaastase noormehe hirme ja änge, mis vaevasid teda oma vähest vara grammofonikohvrisse pakkides, loomavagunisse astudes ja laagri troostituse keskel elades. Tavapäraste koonduslaagristseenide asemel annab Herta Müller edasi just esmapilgul lausa tähtsusetutena tunduvaid detaile ja pisikesi seiku, mis ometi õõnestavad vangide inimväärikust ja tuimastavad neid järk-järgult võimukandjate kontrolli all. Küllap suudab autor selle raamatuga lugejaid jahmatada mitte niivõrd jõhkruste kui just psühholoogiliste nüanssidega. Raamat põhineb teise Transilvaania saksa soost kirjaniku Oskar Pastiori ja paljude tema kaasmaalaste, sealhulgas Herta Mülleri ema mälestustel.

Poola nüüdiskirjanik Aleksander Krawczuk viib lugeja oma haaravalt kirjutatud raamatus antiikmaailma, Trooja sõja aegadesse, ning näitab, kuidas ajaloolased Homerose «Iliasest» lähtudes on sammhaaval jõudnud muistsete sündmuste ja faktide tõeni.

Torm oli raevutsenud kogu öö, nüüd aga tüündis see äkki ja tekkis surmavaikus... Haldor Bessason ärkas sellest vaikusest. Ta oli lamanud vajununa sügavasse ja unenägudeta unne. Ta ei maganud kunagi paremini kui siis, kui paha ilm möllas vana turbamaja ümber... Nüüd ta ärkas ja kuulatas imestusega pimeduses; - kas tõesti oli nii vaikseks jäänud?... Esimestel sekunditel ei võinud ta kuulda ühtki häält. Õhk oli natuke raske ja sumbunud väikses laepealses kambris. Oli kottpime ja ta ei võinud näha ühtki valgusekuma. Ta pööras enese teisele küljele ja kobas kätega pimeduses, mingist rahutusest äkki haaratud. Ta leidis sooja keha ümara õla ja käsivarre. Rahu ja julgeoleku tunne tuli talle jälle tagasi, ta ringutas ja ohkas mõnutundest.