Raamat Eesti lähiajaloost ja sellega seotud tegelastest läbi ennesõjaaegse Eesti Vabariigi poliitilise politsei ohvitseri Evald Miksoni eluseikluste ja kokkupuudete tol ajal aktiivselt tegutsenud ja sageli salapära katte alla jäänud isikutega (nt. Karl Säre). Ennesõjaaegne laiem avalikkus Eestis tundis Evald Miksonit jalgpalli rahvuskoondise väravavahi Mikina -- nn. sajakäelise puurivahina, kelle keeruline elukäik viis teda pärast sõda 1946.a. Islandile, kus ta tutvustas soome sauna, propageeris jalg- ja korvpalli ning jättis muulgi viisil oma jälje saareriigi ellu. Tema elu varjutas KGB hüsteeriline jaht saladustele, mida ta võis teada kui mees, kes sõja ajal kuulas üle tippkommuniste.

Mälestused, dokumendid ja fotod 1987. aasta 23. augusti sündmustest.

Vabadussõda on eestlaste ajaloo seni kõige ülevam ning ühtlasi ka kõige maisem ja asjalikum lehekülg, sest Eesti riik rajati Vabadussõja käigus ja rahvagi liitis lõplikult just see sõda. Vabadussõjaga tekkinud ühtekuuluvus osutus nii tugevaks, et aitas eestlastel üle elada isegi poole sajandi pikkuse võõrvõimu ja andis jõudu taastada oma riik. Seetõttu on oluline, et Vabadussõja käiku, selle tõuse ja mõõnu ning sõjaga kaasnenud õppetunde jätkuvalt teataks ning tuntaks. Nüüdseks, mil meid lahutab Vabadussõjast juba terve sajand, on meie teadmised oluliselt laienenud. Kõigepealt teame tänapäeval Vabadussõja järellugu. Teiseks on vahepealsete aastakümnete jooksul kirja pandud hulgaliselt mälestusi, avaldatud seni tundmata fakte, leitud uusi arhiivimaterjale või pääsetud ligi neile, mis varem olid kättesaamatud. Pärast Eesti Vabariigi taastamist on Vabadussõjast avaldatud hulk teaduslikke töid, milles sisalduvat infot kildhaaval kokku korjata on jõukohane vaid spetsialistile. Ning loomulikult on ajas muutunud ka lugeja. Nii tekkiski vajadus uue, ajakohastatud, laiale lugejaskonnale suunatud ülevaateteose järele. „Eesti Vabadussõja ajalugu” on kaheköiteline. Esimeses köites antakse ülevaade Vabadussõja eelloost, olukorrast sõja eel, taganemisest ja vastupealetungist ning kevadistest lahingutest, mis olid eriti rasked Lõunarindel. Ajaliselt jõuab käsitlus esimese köite lõpuks 1919. aasta maikuu keskpaika. Seda osa Vabadussõjast võiks tinglikult nimetada sõjaks Eesti pärast. Teises köites kirjeldatakse Eesti vägede võitlusi väljaspool Eesti piire, mille käigus jõuti Petrogradi ja Riia alla ning Pihkva ja Jēkabpilsi taha. Omaette peatüki moodustab sõda Landeswehriga, samuti rahuläbirääkimised Tartus. Seda perioodi Vabadussõjast võib tinglikult nimetada sõjaks rahu nimel. Teos on kirjutatud ajaloolist tõde silmas pidades ja selle poole püüeldes. Raamatu mõlemad köited on illustreeritud pea 800 foto ja ligi saja kaardiga.

Looduskaitse on väga inimlik ja isiklik valdkond. Selle on kutsunud esile inimtegevus ning looduskaitset teostavad sageli silmapaistvad üksikisikud. Inimestel on looduskaitset vaja omavaheliste suhete korraldamiseks, loodus ise tuleks ilma inimeseta suurepäraselt toime. Juhani Püttsepp kirjeldab läbi inimliku ja üksikisiku vaatenurga Eesti looduskaitse 100-aastast lugu. Lugejal on võimalus paigutada end minevikus sündinu, tänapäeva arengusuundade ja tulevikuideede võrgustikku.