Adolf Hitleri tapmisest unistasid miljonid, kuid ainult vähestel jätkus selle üritamiseks oskusi, sihikindlust ja võimalusi. Hitleri kui Kolmanda riigi messia karjääri jooksul on dokumenteeritud vähemalt 30 tema tapmiskatset. Mõni vandeseltslane püüdis Hitlerile lähedale jõuda ja ta maha lasta, teised snaipripüssiga kõrvaldada. Hitleri elukorraldusega kursis olnud kavatsesid hukata ta pommi või mürgiga. Raamatu tegelaste hulgas on kommunistidest ja sotsialistidest vastupanuvõitlejaid, usutegelastest oponente, Saksamaa vana kooli sõjaväelise eliidi liikmeid ning isegi dissidentidest natse, kellel oli oma juhist villand. Samuti kirjeldatakse mitmesuguseid turvatasemeid, mis füürerit vaenlaste eest kaitsesid, ja metsikuid karistusi, millega nurjunud vandeseltslasi nuheldi. Ent eelkõige süvendas puhas õnn, mõnikord lausa farsina tunduv vedamine Hitleris usku, et tema on kõikide kallaletungide eest kaitstud.

Ajaloodoktor, Norra Kuningliku Teadusliku Ühingu liige, professor Aron Gurevitš sündis 1924. aastal Moskvas. Pärast Mosva Riikliku Ülikooli lõpetamist ja aspirantuuri NSVL TA Ajaloo Instituudis töötas ta õppejõuna Kalinini Pedagoogilises Instituudis ning seejärel NSVL TA Filosoofia Instituudis. 1969. aastal alustas ta tööd NSVL TA Üldajaloo Instituudi juhtivteadurina. Aron Gurevitši sulest on ilmunud mitmeid monograafiaid Lääne-Euroopa keskaja kultuuri ja varase keskaja sotsiaalsete suhete ajaloost: “Viikingite retked” (1966, e.k. 1975), “Feodaalse Norra vabatalupojad” (1967), “Lääne-Euroopa feodalismi geneesi probleemid” (1970), “Ajalugu ja saaga” (1972), “”Edda” ja saaga” (1979). Tema kõige tuntumateks töödeks on käesolev “Keskaja inimese maailmapilt” (1972, teine, parandatud ja täiendatud trükk 1984) ja “Keskaja rahvuskultuuri probleemid” (1981), mis on tõlgitud viieteistkümnesse keelde.