REaD raamatupood

«Armas» (1987) on tõestisündinud loost inspireeritud jutustus, mille keskseks tegelaseks on mustanahaline orjatar Sethe, kes on sunnitud põgenema oma kurjade peremeeste eest. Olles niivõrd valuliselt orja elu tundma õppinud, teeb naine ränga otsuse. Kui jälitajad on juba lähedale jõudnud, siis püüab paanikas ema tappa oma lapsi, et päästa neid veelgi kohutavamast tulevikust orjana. Siiski õnnestub see plaan vaid väikese, veel nimeta imikuga. Lapsukese hauakivile kirjutatakse «Armas» (Sethel ei jätku lihtsalt raha kirjutamaks «Väga armas»). Peagi hakkavad aga naist ja tema teismelist tütart kummitama mineviku ja veretöö tumedad varjud. Chloe Anthony Wofford ehk Toni Morrison (1931) on ameerika naiskirjanik, kelle teos kirjeldab mustanahalise naise katsumusi rassistlikus maailmas. Ka kirjanik ise on rassismi all kannatanud. Selle tõttu oli tema perekond sunnitud vahetama elukohta ja kolima USA lõunaosast Ohiosse. Toni Morrison on oma romaani «Armas» eest pärjatud maineka Pulitzeri auhinnaga (1988) ning Nobeli kirjanduspreemiaga aastal 1993.

Esimese ameeriklasena Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks saanud Sinclair Lewise (1885-1951) sünnist möödus tänavu 120 aastat. Kirjaniku maailmakuulus ja arvatavasti populaarseim avara eepilise haardega romaan «Arrowsmith» (esmatrükk 1925) räägib kaasakiskuvalt noore arsti vaevarikkast eneseleidmisest ja kujunemisest küpseks teadlaseks, tema püüdest säilitada sõltumatust ja eneseväärikust, tema ees seisvatest rasketest valikutest. Tegemist on vaieldamatult maailmakirjanduse ühe tähtteosega, mille sära ja tunnetuslik väärtus pole aegade jooksul tuhmunud, pannes meid ka tänapäeval elu põhiväärtuste üle üha sügavamalt järele mõtlema.

Romaani tegevus leiab aset väljamõeldud Yoknapatawpha maakonnas. Lugu on jaotatud neljaks osaks: esimese osa minategelaseks on vaimse puudega mees Benjy Compson; teises osas figureerib tema vend, depressioonis tudeng Quentin Compson; kolmanda osa jutustab kolmas ja äärmiselt õela iseloomuga vend Jason Compson; neljandas ja viimases osas minategelane puudub, kuid tähelepanu koondub perekonna mustanahalisele teenijannale Dilseyle. Oma legendaarses romaanis jutustab kirjanik rikkaliku, ent pisut sünge loo traditsioonilisest Mississippi perekonnast, mille iga tegelane astub lugeja ette äärmiselt elulise ja tõepärase karakterina.

Viieköitelisse indiaaniromaanide tsüklisse «Nahksuka jutud» kuuluv romaan, kus James Fenimore Cooper (1789-1851) idealiseerib möödunud ja nn. loomulikku inimest, vastandades need vulgaarsele olevikule ja rahaaplusest rikutud «tsivilisatsioonikandjatele».

Tuntud kirjandusteadlase ja folkloristi August Annisti (1899-1972) artiklid aastatest 1932-1969.

568-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites mälestusteraamat

Midagi peab siiski olema, mis tõstab pliidi kohalt vaimu kõrgemale, olgu siis maalimist või laulmist, midagi peab olema igal naisel, mis tõstab teda natuke kõrgemale. –– Leida Kibuvits vestluses Ivar Trikkeliga Eesti Raadios 1967. aastal. "Looduse" romaanivõistluse võitja (1932) Leida Kibuvits (1907–1976) oli kolmekümnendatel aastatel eesti väljapaistvamaid prosaiste. Tolle aja kirjanduskriitikute julgeim ennustus oli, et Kibuvits on tõusmas Tammsaare kõrvale. Võiduromaanile "Soomustüdruk" järgnes temalt peagi teatrielu peensusteni läbivalgustav "Paradiisi pärisperenaine" (1934), lisaks romaane ja hulgaliselt novelle. Et Kibuvitsa loomingut tänapäeval aga üldse ei tunta, otsustasime välja anda Leida Kibuvitsast isikuraamatu tema 110. sünniaastapäeva tähistamiseks. Kirjandusteadlane Maarja Vaino annab raamatut sissejuhatavas essees Leida Kibuvitsa lohutu saatuseloo kõrval väga hea ülevaate tema aegumatust kirjanduslikust pärandist. "Kibuvitsa loomingust õhkub ürgset kirjutamisannet ning värskust," kirjutab Maarja Vaino, "tema lood on täis värve, hääli, lõhnu." Siinses valikkogus "Kirev" on esindatud Kibuvitsa loomingu erinevad ajajärgud. Kõigepealt katkend tema esikromaani "Soomustüdruk" esmatrükist, seejärel novellid "Lugu Püha Gertrudi säilmest" (1938), "Lepatriinupunane" (1938), "Sipelgaõli" (1941), "25-aastane kala" (1946), "Punane liilia" (1961), "Häda headuse pärast" (1961).

Eesti raamat on 450 aasta jooksul kaasa teinud kogu eesti rahva arenemiskäigu. Arengut mitmekülgselt mõjutades on ta ise saanud selle arengu peegliks. Raamatus ja üldse trükisõnas peegelduvad kõik rahva elu küljed.